Esimene kuu ..

Täna, kuu aega tagasi, olin veel kodus, pakkisin kohvrit ja valmistusin eluseikluseks. Mind tulid lennujaama ära saatma ema, vend, onu Markku, Ranno, Meelika, Sigrid koos väikse Motuga, Eliko, Karina ja Helen.  Tallinna lennujaams ei saanud veel midagi aru, kuhu ma lähen ja kauaks.

Kell 19:30 maandusin ma Charles De Gaulle'i lennujaama Pariisis. 

Mul oli seljas hulgaliselt riideid, et rohkem saaks kaasa võtta, lennukist väljudes oli koheselt nii palav. Väljas oli veelgi 26 kraadi sooja. Koheselt märkasin, kui tohutult suurde lennujaama ma maandunud olin. Oma pagasit oodates lootsin vaid, et minu oma on kohale jõudnud ja asjad sees olemas ja terved, turvaalast väljudes nägin kohe Vincenti, kes mulle vastu tulema oli määratud. Jätkuvalt midagi aru ei saanud. Tuimalt istusin ülerahvastatud rongi ja suundusin oma uue kodu poole. Mul ei olnud kordagi aimu, kus ma olen ja tundsin kui nõme on tegelikult olla, kui sa ei tea üldse, kus kohas sa oled ja kuhu poole minemas oled, pead usaldama ainult seda inimest, kes sulle määratud on ja kes peaks su turvaliselt koju viima. Kell 21:00 astusin meie korteri uksest sisse, nägin esimest korda inimest, kellega ma järgmised 4 kuud koos pean elama hakkama ja koheselt hämmastusin meie korteri väiksuses. Pildil nägi välja palju suurem.

Esimene nädal läks puhtalt sisseelamise alla. Kõik paberimajandus ja prantsuse number ja värgid, mille jaoks ma nädal varem tulin, jäid tegemata. :D Motoks oli: 'aega on selle kiire asjaga'. Sain sotti metroosüsteemist, kodurajoon sai juba tuttavaks, sai veedetud mõned mõnusad õhtud veinitades ja ringi jalutades. Põhiliselt mina ja mu ainuke sõber Elina. 

Kooli minek oli nagu esimesse klassi minek. Ärevus sees. Uued inimesed, kuhu ma minema pean? kellega koos ma istun tundides? kas ma saan kõigest aru? millised loengud ma lõpuks võtta saan? JNE

Kooli algusega tulid ka esimesed inimesed, kellega on tore koos suhelda ja koos aega viita. Neist on nüüdseks kujunenud välja sõbrad. Põhiliselt kamp saksa tüdrukuid, kellega alati igalpool ning siis lisaks vastavalt üritusele muud inimesed juurde. 

Selle kuu aja jooksul olen juba näinud nii mõndagi. Siia alla kuuluvad siis igasugused vaatamisväärsused, mida Pariisil pakkuda on, erinevad huvitavad rajoonid, teiste erasmuslaste kodud, kohalik eluolu, baarid/restoranid ja klubid ning muidugi prantslased ise, millised nad inimestena on. Ütlen ausalt, mulle ei meeldi prantslased, Ütlete, et põhjamaa inimesed on külmad, tõsised ja ebaviisakad? Ei naerata ja ei taha aidata jne? VALE! Võrreldes nende omaette hoidvate tükkidega siin, oleme me täiesti normaalsed abivalmid inimesed. Siin suhtutakse turisti ja 'immigranti' siis väga külmalt. Turist on selleks, et tal nahk üle kõrvade tõmmata poes ning tänaval paljaks röövida või muud moodi raha ja väärisesemed välja petta. Prantslane on inimene, kes sind naljalat endale koju ei kutsu, sa pead olema väga hea sõber, kui sind koju külla kutsutakse,  tänavapildis ei aita sind eriti keegi, räägid prantsuse keeles, siis saad abi, räägid inglise keeles, siis mitte. Olles restoranis, baaris ükskõik kus poes, räägid halva aktsendiga prantsuse keelt näiteks, kohe automaatselt inglise keele peale üle või sind ei teenindata. Tahad minna poodi raha lahti vahetama? Esimene asi, mida sa näed on see, et tõstetakse käed üles ja öeldakse kõval häälel 'nonono' ja siis vb alles kuulab, mis sul rohkem öelda on. Kasuks tuleb siin see, kui oled blond ja sinisilmne, minuga nii ebaviisakalt ei ole päris käitutud, küllaga olen kogenud seda ebaviisakust metroos, kus kõik tunglevad seal, keegi vabandust ei palju, kõigil jumala ülbed näod peas, kõrvaklapid või teesklevad, et mingi paberreklaam nende käes on JÕLE huvitav. Kui ütlesin, et kasulik on välja näha nagu mina, siis samas see ei ole ka. Ma ei sulandu siia massi sisse ja see on minu jaoks ohtlik, sest ma näen välja, et ma ei ole siit ja eriti rajoon, kus mu kool asub, on täis igast kahtlaseid inimesi.. ehk siis ohtlik on mitte sulanduda.

Ärge nüüd arvake, et ma olen kibestunud siin ja vihkan prantslasi ja üldse tahan hirmsasti koju ja kõik on nii nõme. Vastupidi, mulle täitsa on meeldinud see kogemus, see õpetab nii mõndagi, ma respekteerin neid inimesi, kes siin on ja saan neist mõnesmõttes aru, siin on tohutult immigrante, kes tulevad siia ja ei tee mitte midagi, toovad kaasa ainult kuritegevust ja kõik. Mulle meeldib Pariis üldiselt, see eluolu ja kirevus, mis siin valitseb, midagi hoopis teistsugust Eesti elule. Siiski ma siia elama jääda ei tahaks. Tahaksin omada siin puhkekodu ja olla siin teinekord nädal või paar. See kogemus siin paneb mõtlema elu üle Eestis, et see ei olegi vist nii halb.. siiski ma ei ole kindel, kas Eestisse tulevikus jään, ma olen päris rahutu hing.. Aga kodumaa on armas küll.

Suurem osa mu teekonnast siin on siiski veel ees, on jäänud veel päris pikk aeg, kuigi arvestades seda, kui kiiresti see esimene kuu läks, siis pole siin üldse enam kaua olla. Mul ema ütles kunagi mulle, et kui hakkab tunduma, et aeg läheb imekiirelt, siis hakkan vanaks jääma :D See aeg on nüüd siis käes (tegelikkuses juba paar aastat mõistan seda kiirust). 

Näeme juba varsti!